Fotonäitus

HINGEOLU

Fotoraat tähistab Eesti Vabariigi ümmargust juubelit suurejooneliselt, püüdes pildile hingematvalt ilusad kohad meie koduriigi looduses koos nende juurde kuuluvate tegelastega.

Milliste tegelastega? Eks ikka hingedega - juba meie esiisad uskusid igas kivis, ojas ja koopas peituvat hinge, kes sealset eluolu kaitseb ja valvab. Millised hinged aga välja nägid ja kuidas käitusid?

Nende imeliste tegelaste nägemiseks tuleb tulla vaatama meie näitust. Toome oma kaameratega teieni Eesti eriliste kohtade hinged - nende välimuse, iseloomu, käitumise ja samuti koha, kus nad elavad. Müstilisus, salapära ja loomulik ilu on märksõnad, mida näituselt leida võib.

Näituse pealkiri “Hingeolu” on inspireeritud looduskaunite paikade keerulisest saatusest - mõned on puretud ajahambast, teised olnud valla tormituultele ja kolmandad saanud tundma karmi inimkätt. Kuidas aga tunnevad praeguses olukorras end nende paikade hinged? On nad kurvad, rahul või hoopis tigedad?

Näituse avamine toimub 22. novembril kell 20.00 Tallinnas kohvikus Wabadus.

KEILA JUGA

Kohalikud inimesed teavad rääkida, et sageli nähtud Keila jões ja joa läheduses kahte üksteisele äravahetamiseni sarnast tüdrukut. Neidusid nähtud uitamas jões ja selle kallastel, istumas joal või selle all kividel. Kui püüda tüdrukuid lähemalt kaeda, kaduvat nad vette või joa taha, jättes endast maha hääbuva udu või teinekord valge märja kanga, mis mööda jõge edasi triivib. Tüdrukuid olla enim nähtud varajastel hommikutundidel koos koitva päikese, kastese heina ja paksu uduga. Keskpäeval ei ilmutavat nad end kunagi. Teadjad räägivad, et tüdrukuid ei tasu karta, nad olla Keila joa valvurid ja selle koha hinged, kes end aasta läbi voolavas vees hästi tunnevad.

UNGRU MÕIS

19. sajandi lõpul ehitama hakatud Ungru mõisa on läbi ajaloo saatnud kurb saatus ja hulk äpardusi. Suurejoonelist lossi pole kunagi lõpetatud ja alates selle ehitamisest on see lagunenud. Vanarahvas räägib, et nukra saatuse põhjuseks olla vana puu, mis enne lossi ehitamist täpselt samas kohas kasvanud. Enne suure ehituse algust raiuti puu aga maha, selle tüvest tõusnud paksu rohelist tossu, mis kohalviibijate silmad kinni paistetas ja suhu mõru maitse tõi. Vanarahvas uskunud, et seal olla hingepuu, mis nüüd vägisi maha raiutud ja sellega sealne hing igaveseks ajaks välja vihastatud. Just maharaiutud puu olla põhjus, miks suursugune hoone kunagi valmis ei saanud ja selle ehitajaid kurb saatus tabas. Haapsalu-Rohuküla teel sõitjad kurdavad siiani, et varemetest möödudes tekib teele justkui rohekas vine, mis uimaseks ja väsinuks teeb. Eks puu hing ole ikka veel võõraste sissetungi ja omavoli eest vihane.

MARIMETSA RABA

Kord olla noor vaeslaps põgenenud kasupere tümitamise eest Marimetsa rappa ega kunagi enam naasnud. Pere käinud poissi otsimas, kuid asjata. Arvati et ta mõnda laukasse vajus või hundid ta kätte saanud. Sajandeid hiljem hakati aga Marimetsa mülgastesse viima ohverdusi, et ravida haigusi või saada vastuseid painavatele küsimustele. Rahvas teadis rääkida, et rabas elab olend, kes olla korraga nii noor kui vana. Kelle nägu sobib justkui poisikesele, kuid kelle sammaldunud habe ulatub maani. Räägiti, et tegu on ammu kadunud poisi, kes nüüd loodusega üheks saanud, hingega. Poiss teadvat vastuseid kõikidele küsimustele aga tema vaim ilmutavat end vaid korra kauguses, sulandudes kirju rabaga peaaegu ühte. Teda oskavad märgata vähesed ja veel vähematele vaatavat ta otsa. Tema pilgust sündivat vastused küsitud küsimustele või saadud üheainsa hetkega terveks rasketest haigustest. Nendel, kelle ette ilmub ta aga silmad kinni, tasuks oma pattude üle sügavalt järgi mõelda.

KAKERDAJA RABA

Kakerdaja raba on aastasadu pakkunud eestlastele pelgupaika võõraste ja vaenlaste eest, see on olnud paik ohverdustele ja talitustele ning seal valitsevat võimast väge tunnevad siiani paljud matkajad. Vanasti usuti, et Kakerdaja rabas elavat verehimuline olend, kes meelitab inimesi ahvatlustega koos endaga laukasse just nagu huulhein meelitab putukaid maanduma oma kleepuvale pinnale. Hing jätvat inimesed rahule, kui talle piisavalt ohvreid viia. Tema huuled ja nahk olla kleepuvad kui huulheina pind ning tema pilk olla joovastav, pannes inimesi nägema kõige suuremaid ihasid ja soove. Just sel põhjusel olla läbi aja mitmed inimesed jätnud oma elu Kakerdaja raba laugastesse ja matkajad sageli leidnud rabataimede vahelt surnud loomade skelette. Seega tasub rabas liigeldes olla ettevaatlik, sest iga puu, samblamätas või mullitav laugas võib olla hoopis hing, kes pole pikalt ühegi inimesega tõtt vaadanud.

ALTJA JÕGI

Rohelised ja lopsakad Altja jõe kaldad pakuvad maagilist vaatepilti kõigile uudishimulikele silmapaaridele, kes eksivad paksu metsa sisse käänulist jõge imetlema. Kui ei teaks, et viibid Eestis, võiks Altja jõe kaldad segi ajada mõne troopilise vihmametsaga. Selline eksootiline paik olevat koduks kahele armastajale - metshaldjale või hiiehingele - kuidas keegi neid kutsuda soovib. Mitmed kohalikud olla metsas kuulnud rõõmsaid kilkeid ja naeru. Minnes kallastele lähemale, näinud nad noormeest ja neidu vees hullamas. Pealtnäha olla tegu justkui tavaliste inimestega, kuid kõrvad olevat neil naljakalt pikad ja näos veidrad mustrid. Kui inimesed neid kõnetasid, kadunud noored naeru saatel paksu metsa. Kohalikud teavad rääkida, et just Altja jõe kallas oli koht, kus ümbruskonnas elavad noormehed tõid neiud jalutama esimesel kohtingul, sest kohal olevat armumist soodustav vägi.

SOPA ALLIKAS

Sopa allikas on Eesti sügavaim allikas, mille vesi on aastaringselt külm ja läbipaistev. Rahvasuu teab rääkida, et allika serval nähtud sageli istumas valgesse riietatud naist uhke krooniga, kes olevat allikavalvur. Hing olla aga nii häbelik, et inimesi nähes hüpanud kohe allikasse tagasi ja kadunud. Ükskord õnnestus uudishimulikul karjapoisil hiilida Sopa hingele niivõrd lähedale, et nägi ta nägu ja silmi. Tema üllatuseks nuttis valvur suuri siniseid pisaraid. Hing kohkus poisi nägemisest aga nii väga, et hüppas allikasse ega ilmutanud end enam kunagi. Pärast seda räägiti veel kaua, kuidas pealtnäha suursugune hing on tegelikult üksik ja kurb ning kuidas ta kunagi kedagi enda kõrvale ei leia. Just selle tõttu, et hing ihkab endale kaaslast, võib allikasse vaadates hakata ka selge vesi värelema.

KARKSI METSAD

Karksi kaunis ürgorg ja paksud metsad ei jäta külmaks kedagi - mõnedele pakuvad need kaitsvat varju ja silmailu, teistes tekitavad hirmu ja kõhedust. Ammustest aegadest on arvatud sealsed müstilised laaned olevat koduks ringi uitavatele libahuntidele, keda nii mitmed väidavad oma silmagagi näinud olevat. Kord olla pererahvas kuulnud öösel hundi ulgumist ja hommikul kaema läinud, kas võsavillem ka pahandust teinud. Peremees leidnud põllult hoopis katkise laterna ja naisterahva kuue. Karksi kandi inimesed libahunti ei pelga, sest kõik teavad, et hunt pesa ümbert ei murra.

TÜRISALU PANK

Türisalu pangalt avanev kaunis, kuid ohtlik vaade on inimesi lummanud sajandeid. Paljud pered tulevad vaadet nautima nädalalõpuväljasõidul ja mitmed noored käivad panga serval ekstreemseid elamusi kaemas. 30-meetrine pankrannik on olnud paljudele ka viimseks paigaks, kas tahtlikult või läbi õnnetuse. Tormiste ja tuuliste ilmadega on inimesed panga juures täheldanud aga midagi veidrat - ülalt alla kivikamakatele vaadates on märgatud sinises kleidis naist vaatamas kaugusesse. Võttes ette jalutuskäigu ja jõudes alla randa, pole naisest enam jälgegi. Läheduses elavad inimesed on jutte hallipäisest naisest kuulnud ka oma esivanematelt. Naine olla Türisalu hing, kes ei mõista, miks nii paljud inimesed sellises kaunis kohas oma elud jätavad…